Kängurumaa

Nagu mul juba kombeks on, siis alustan järjekordset postitust vabandusega, et ma nii kaua midagi kirjutanud pole. Samas on meil siin selline suhteliselt rahulik ja enam-vähem rutiinne eluke, nii et väga midagi pónevat ple nii vói naa kirjutada.

Oleme end nüüdseks täiesti ilusti juba sisse seadnud. Me üürime mu sóbranna majas ühte tuba ja meil on köögis oma kapp ja puha. Eile käisime esimest suuremat toidushopingut tegemas turu peal ja hiiglaslikus toidupoes, nii et nüüd on kapis päriselt süüa ka móneks ajaks. Majas elab ka jube armas border kolli kutsikas, kes on suhteliselt segane ja hüperaktiivne, aga kindlasti kóige armsam kolli, keda ma näinud olen. Tänu Pamelale sain ma ka endale kerge vaevaga kohe töö Melbourne'i lennujaama koduloomade hotellis koerte hooldajana. Töö pole mitte mingit pidi glamuurne ega lihtne, sest pean kantseldama hiiglaslikke ja täiesti treenimata koeri, koristama suurt laoruumi laadset ala, kus on keskmiselt 180 koera ning kasutama suuri ja raskeid tolmuimeja laadseid asju. Mingil määral on see sarnane töö sellele, mida ma tegin Tartus koerte varjupaigas ainsa vahega, et siin on koeri rohkem ja mulle makstakse selle eest raha:D Palk on siin tóesti hea ja kuna jóulu aeg on kóige kiirem aeg üldse, sest inimesed reisivad peredele külla jne ning jätavad on koerad hotelli, siis saan teha palju vahetusi. Ühe 8-tunnise päevaga teenin ma seal umbes 200 dollarit ning kuna nädalase toidushopingu peale läheb meil umbes 60 dollarit vói vähem (ma olen reisides juba 5 kilo alla vótnud, sest snäkkimine ja ebatervislik toitumine on nii kallis, rääkimata alkoholist, mis siin on no ikka NIII kallis), siis nälga me ei tohiks küll jääda. Poes maksab keskmine pudel ólut 8 dollarit, odav pudel veini 15 dollarit ja baaris on kokteilid 12 dollari ringis, nii et me elame siin hetkel vähemalt väga kainet ja tervislikku elu:D

Aga tagasi töö juurde. Hotellis on ka palju regulaarseid külastajaid, kes tuuakse sinna näiteks igaks nädalavahetuseks, kui omanikud kusagil road-tripivad vói siis just nädala sees, kui omanikud tööl on. Kindlasti pole see aga odav lóbu, sviitides koera hoidmine maksab 80 dollarit päev ning tavalistes suuremates puurilaadsetes kuutides hoidmine maksab 50 dollari ringi pluss lisaks pead maksma iga liigutuse eest, kui tahad, et koeraga mängitaks, et teda pestaks, et teda teiste koertega kokku lastaks jne. Sviidid on sellised keskmise vannitoa suurused kinnised ruumid, kus on nurgas madal voodi nunnude tekikeste ja padjakestega, pórandal on karvane vaip, seina pealon telekas, mis koerte rahustamiseks mängib hommikust óhtuni multikaid ning kóige tähtsamana on seal rahulik ja vaikne. Kóik mitte nii ärahellitatud koerad pannakse suurde laoruumi, kus on keskmisest vannitoast natuke suuremad puurid, ehk see hais ja lärm, mis seal on, on täiesti kirjeldamatu. Iga kord, kui ma mónda koera puurist välja viin vói nende suurte tolmuimejatega ringi liigun, siis hakkavad kóik koerad korraga hakuma. Soodushinnaga saab hotelli tuua näiteks pere kaks koera korraga ja siis pannakse nad ühte puuri kokku.

Minu tööpäev algab hetkel kell 6 hommikul, mis on jóle tüütu, sest bussid ei hakka sóitma enne kella 8t, aga vähemalt saan ma siis juba kell 14 vabaks. Kui ma saan natuke rohkem kogenumaks ja ópin ära ka ravimite manustamised ja toitmisgraafikud (sest enamikel koertel on omanike poolt kaasa pandud eraldi toidud ja siis pead näpuga järge andma, et kóik 200 koera saaksid oma óiget toitu), siis pannakse mind ka óhtustesse vaheustesse, mis on kella 13st kuni 21ni óhtul. Hommikuse vahetuse tööülesannete alla kuuluvad peamiselt koristamised, üle kümneaastaste koerte tervise ja seisundi kontrollimine, koerte kaalumised ja muud lihsamad, kuid samas füüsiliselt kurnavamad tegevused. Kaalumine vóib olla kas jube lihtne vói täiesti vóimtu, olenevalt kui suur vói kui treenimata koer sulle satub. Suhteliselt keeruline on segaduses ja sónakuulmatut nabakórgust bullmastifi ja rotweileri segu sundida seisma pisikesel meetr korda pool meetrit kaalu peal. Teine asi, millega ma hetkel veel natuke vaevlen, on puhtsalt psühholoogiline tórge, et kuigi ma tean, et hotelli koera vastuvótmise üks raudreegleid on, et koer peab olema inimsóbralik, kuid siiski on äärmiselt raske sundida end suure haukuva ja ilastava süsimusta pitbulli ja hundikoera seguga pisikesse puuri kinni lukustama. Nimelt kui sul on vaja puuri koristada vói koerale rihm kaelapanna, et teda kuhugi viia, pead sa end kóigepealt koos koeraga puuri lukustama, et ta mingi hinna eest end puurist välja ei rebiks. Ónneks on mul varjupaigas töötamisest suhteliselt rahulik närv ning ma usaldan koertesuhtes oma sisetunnet ja kui sisetunne ütleb, et midagi on mäda selle koera pilguga, siis ma ennast puuri lukustama ei hakka, vaid kutsun kellegi armsalt abivalmitest poistest ja nad liigutavad hirmuäratavamaid koeri ise. Aga nagu ma olen aru saanud, siis suured koerad on alati täiesti okeid (kui siis ainult lihtsalt treenimata ja tirivad kohutavalt rihma otsas), kuid pigem on just need väikesed tobedad nähvitsad need, kellega peab valvas olema.

Neljapäeval oli meil juba ka jóulupidu, kus kóik said minu üle nalja teha, et ma olen ainult 2 päeva tööl olnud ja juba suutsin end jóulupeole nihverdada. Mul polnud alguses eriti tuju üldse minna, sest olin oma kahest kella 6st hommikul tööpäevast jube kurnatud, kuid nii hea, et ma ikka läksin. Peol olid kohal nii meie hotelli manager, hotelliketi üldine manager kui ka üleüldine omanik, kelle kóigiga suutsin ma tutvust teha tänu just sellele, et nad kóik tulid minuga nalja viskama selle üle, et ma nii óigel ajal sinna tööle sattusin. Óhtu parim hetk oli kindlasti see, kui omanik ütles, et kui ma paari kuu pärast Sydneysse edasi liigun, siis ma pean nendega kindlasti ühendust vótma, sest neil on seal ka värskeltavatud hotell ja ma saaksin seal siis kohe sama töökoha peale üle minna.

Raife veel siiamaani otsib endale tööd, sest tuleb välja, et enne jóule on enamus kohad lópetanud uute töötajate palkamise ning alustavad jälle alles jaanuaris. Ónneks töötas ta UKs minust mitu kuud kauem, nii et tal on kóvasti rohkem reisiraha kórvale pandud, nii et kui ta ka ei peaks midagi kohe leidma, siis oleme tänu minu tööle ja tema reisirahale ikkagi omadega mäel veel móneks ajaks. Ainuke jama sellega, kui ta tööd ei leiaks, oleks see, et me kaalume endale siit autot osta, sest see muudaks edasised Austraalia retked ja avastamised nii palju lihtsamaks. Aga eks näis mis saab, meil pole hetkel kuhugi kiiret siit lahkuda ning küll kóik läheb ikka ja alati nii nagu on ette nähtud.

Austraallased on kohutavalt sóbralikud ja lóbusad inimesed. Kui vórrelda Hong Kongiga, siis seal oli bussi sisenedes bussijuhi ukse peal suur ja punane silt, et bussijuhiga tema töö ajal suhtlemine on kuritegu ning üldse igasugune bussijuhi häirimine omavaheliste vestluste vói muu lärmiga on ikka ilgelt ebaviisakas. Siin aga bussijuht hóikab valgusfoori taga seistes üle terve bussi, et mis tuju meil on, kas tahame kuulata kantrilaule vói kuulame, mis jubedaid uusi popleule mile raadiod lasevad. Bussijuhtude ülevoolav sóbralikkus on mulle mitu korda kasuks tulnud, sest ega ma ilma Raife'ita väga matsu ei jaga, kuhu ma minema pean ja mis bussidega liikuma, nii et bussijuhid on mind mitu korda hädast välja aidanud. Samas on nende sóbralikkus olnud hea ka neile, sest siinne bussisüsteem on kóige viisakamalt öeldes KOHUTAV. Täiesti normaalne on, et buss vóib tulla kas 15 min varem vói 15 min hiljem, nii et bussipeatusesse jóudes pole sul órna aimu, kas veerant tunni pärast tulev buss (meie koju viiv buss käib kord tunnis) on juba ära läinud vói alles tuleb poole tunni pärast. Ma olen mitu korda seisnud rampväsinuna jääkülma paduvihma käes ja vihanud kogu maailma ning peas läbi viinud umbes 20 erinevat kurja asja, mida ma bussijuhile öelda tahaksin, aga siis kui buss lópuks kohale tuleb ja bussijuht róómsalt "Sorry gorgeous, crazy traffic" ütleb ja hakkab siis róómsalt raadiost tulevale laulule kaasa laulma, siis on jube raske nende peale vihane olla ja hakkad ise ka kaasa ümisema.

Üks naljakas asi, mida Eestis kunagi ei juhtuks, oli ka veel eelmine nädal kui korraga helises uksekell ja ukse taga oli tore blond tüdruk, kes oli μelbourne'i linnavalitsuse poolt saadetud ning tema töö on läbi käia kóik Melboure'i majad ja küsida, kas neil on ikka igas lambis säästupirn. Kui ei olnud, siis ta aga viskas jeljast oma seljakoti, vóttis sealt välja peotäie pirne ja vahetas täiesti tasuta välja kóik vanad vói läbi läinud pirnid. Pakkusime talle klaasi vett (sest väljas oli 35 kraadi) ning siis ta lahkus sama kiirelt. Kui lahe!

Ilm on siin nii uskumatult muutlik, et see on lausa naljakas. Ühe nädala jooksul vóib muutuda ilma 38-kraadisest leitsakust 12-kraadiseks paduvihmaga tormiks ja kuna majad on siis kóik soojusaamata, siis palavatel päevadel istume oma toas nagu saunas ja külmadel päevadel magame dressipükstes ja pusaga kolme teki ja kahe magamiskoti all. Aga eks hoiabki elu pónevana.

Me nüüd aga läheme jalutama, sest siinsetel koduväljakutel toimub iga nädalavahetus kriketi- ja pesapallimänge ning ilusate ilmadega on tore neid vaatamas käia, kuigi mul pole siiamaani órna aimu ka, mis reeglite järgi nad mängivad.

Dim Sum

Raife pakib teises toas oma asju ja ma istun jälle ródul ja joon teed. Suhteliselt keeruline on ikka seljakotist elada, selle nelja päevaga on meie toas tunne, nagu mólemad meie kotid oleks lihtsalt iseseisvalt plahvatanud ja katnud kogu toa kóik pinnad:D Aga see selleks, küll harjume.

Kuna me üritame siin magada ja üleüldse kodus olla nii vähe kui vóimalik ja nii palju kui vaja, siis oleme me kohutavat palju teinud ja näinud. Ma loodan, et pildid, mis ma siia kunagi loodetavasti üles laen, räägivad enda eest, sest ma ei jóuaks siia kóike kirja panna. Kuigi meil oli siin ainult 5 päeva, siis oli see täpselt piisav aeg, et läbi käia kóik tähtsamad kohad. Ega me nüüdseks olemegi nii väsinud, et ega enam ei jóuaksi midagi teha:D Tänase päeva veedame kotte pakkides ja veel viimaseid häid sööke süües. Aga ma kirjutan siia meie parimatest nähtudest, kohtadest ja toitudest. (vabandust kui kóik suhteliselt kaootilises järjekorras on, sest mul on nii palju kirjutada, aga kóik ei tule korraga meelde).

Enne aga kirjeldan Hong Kongi üleüldiselt nii hästi kui ma suudan. Kuna siin elab nii kohutavalt palju inimesi, siis 40-korruseliseid pilvelóhkujate dzungleid on siin palju. Väidetavalt on nendes olevad korterid aga nii imepisikesed, et meiesugustele hiiglastele ei mahuks sinna voodigi ära, ja sellistes korterites elavad nad siis terve perega. Inimesed on siin tóesti lühikesed ja see on päris naljakas, sest ma olen mitu korda kellelegi metroos kogemata küünarnukiga vastu lóugu pannud, sest ma pole harjunud sellega, et esiteks on mul kogu aeg keegi kuhugi selga kleebitud ning teiseks, et see keegi on alati kaenla all. 

Inimesed siin ei naerata ning silmsidet pigem välditakse. Restoranis näiteks ei öelda mingit aitähi kui ettekandja su mustad nóud ära viib, talle ei vaadata isegi otsa. Aga samas ei saa ma öelda, et inimesed oleks siin kurjemad vói ebaviisakamad. Meil piisab vaid korraks kauemaksoma metrookaarti uurima jääda, kui juba kohe hüppab keegi meie juurde, et kuhu me minna tahame ning kas ta saab meid juhatada. Siiamaani pole me aga kordagi kellegi abi vajanud, sest busside ja rongide süsteem on siin nii puhas ja loogiline, et üks kóik kus sa ka ei oleks, kui sa natuke suvalises suunas jalutaks, siis varsti leiaksid sa uue metroojaama sildi. Küll on aga huvitav nende söömiskultuur. Restoranis tuuakse sulle su toit suures kausis, kust sa pead siis serveerimispulkadega toidu oma pisemasse kaussi panema. Kindlasti ei tohi serveerimispulkadega süüa ning veel vähem tohid sa oma isiklike pulkadega suurest kausist toitu noppida. Lisaks tuuakse sulle kaks lusikat, üks on pikema varrega puust lusikas, millega tohid suppi luristada, kuid teine on lühike (nagu meie hiinakates on kastmete sees) ning sellega süüa on ebaviisakas, kuid sa kasutad seda tükeldamiseks noa asemel. Olen näinud ka inimesi söömas nii, et nad vótavad pulkadega suurema pala ja siis hoiavad lusikat suu juures ja toetavad iga ampsu tagant oma pala jälle lusika peale tagasi. Kóige imelikum komme on aga see, et täiesti normaalne on laua peale sülitada. Kui sul on näiteks liha, millel on kondid sees, siis kondid sülitatakse laua peale, et hiljem ettekanda need sealt ise kokku korjaks. Me ei suutnud end sundida seda tegema, nii et korjasime oma kondid salvrätiku sisse ja peitsime oma kaussi ära. 

Tänavapildis on siin autodest enamus vanad logisevad jaapani autod, kui sa just ei satu Hong Kongi saarele vói Kowlooni rajooni, mis mólemad on aasia äripealinnad. Seal vuravad inmesed ringi kas Four Seasonsi hotelli mersudega vói isiklike Bentley'te ning ferraridega. Kuid kóige sagedasem automobiil on siiski kas tsemendiauto vói veoauto. Esimene asi, mis mul lennujaamas meie korterisse taksoga sóites silma jäi olidki kóik need veoautod ja fakt, et úkskóik kuhu sa vaatad, alati kusagil keegi ehitab midagi. Kas siis ehitatakse uusi maju, teesid, sildu jne jne. Suuresti on see kindlasti selle tóttu, et Hong Kong on nii kiiresti arenev ja kasvav koht, et lihtsalt ongi vaja kogu aeg uusi maju ja teid juurde ehitada. Kuid kindlasti on üks póhjus ka see, et siinne ehituskultuur on suhteliselt kiibakas ja kóik ehitatakse ruttu-ruttu ja odavalt valmis ning kvaliteedile ei pöörata kohutavalt palju tähelepanu. Selletóttu juhtubki nii, et nii kui silla valmis saad, siis pead hakkama teisest otsast seda juba parandama ja lappima hakkama.

Metroo, busside ja saari omavahel ühendavate laevadega liiklemine on tehtud siin küll nii uskumatult lihtsaks, et ära eksida on küll raske. Süsteem on sama nagu Londonis, et ostad endale kaardi (Londonis Oyster card, siin Octopus card) ja siis kannad kaardile raha peale. Iga kord kui metroosse sisened, bussile vói laevale astud, teed vastu lugejat piip ja masin vótab ise raha maha. Kuna Hong Kong on suhteliselt kompaktne, siis on ka metroos ronge vähe ja kahe ümberistumisega saab ühest riigi otsast teise sóita (kui väikesed saared välja arvata, nendeni pääseb vaid laevaga). Kóik rongide ja bussidega liiklejad ning ka üldisemas linnapildis on umbes 95% inimestest konstantselt oma telefonide külge naelutatud. Ükskóik kas 70ndates vanem naine vói koolivormis tiinekas, kóik nad kas siis mängivad Candy Crushi, vaatavad sarju vói suhtlevad omavahel. Tundub lausa nagu neil oleks pealaes ka silmad, sest nad ei vaata kordagi telefonilt üles, et kuhu nad üldse sóidavad vói kónnivad. Ma veetsin seega enamuse aja reisides end lóbustades üle teiste inimeste ólgade vaadates, et mida nad mängivad. Mis ma märkasin aga oli küll nüüd järele móeldes loogiline, kuid siiski üllatav. Nimelt kui nad omavahel facebookis vói whatsappis suhtlevad, siis nad mitte ei toksi tähti sisse, vaid neil tekib klaviatuuri asemel puutetundlikule ekraanile tahvli laadne koht, kuhu nad siis sórmega hieroglüüfe joonistavad, telefon tunneb siis sümboli ära ja saadab selle edasi. Jube lahe, eriti arvestades kui kiiresti nad neid sümboleid kritseldavad. Telefonid on neil enamjaolt üüratud, osad isegi mu tahvelarvuti suurused. Iphone'e polnud aga peaaegu üldse, enamjaolt ikka galaxyd vói mingid androidi mudelid, mida ma polnud kunagi näinud.

Huvitav asi, mida ma veel märkasin olid siinsete vanglate asukohad. Hong Kongis tundub olevat 2 hiiglaslikku vanglat, üks ühes otsas ja teine teises. Vangla taga, ehk siis linna ja Hong Kongi kesklinna suunas oli mólemal juhul aga hiiglaslik tamm, mis tekitas enda taha suuri ilusaid paisjärvi. Huvitav aga oli, miks nad on ehitanud vanglad tammide alla, et kui tamm lóhkeb ja vangla ära uhub, pole kaotus kóige suurem? Vói et kuna maa on nii kallis ja ükski normaalne inimene ei ostaks endale sinna maad, siis vangla on ainuke ehitis, mille riik on nóus sinna ise ehitama?

Teisipäeval käisime Lantau saarel maailma suurimat pronksist Buddha kuju vaatamas. Kuna kuju on saare teises otsas ja selleni saamiseks peaks ületama mägesid ja tihedat metsa, siis saab 80 HK dollari eest osta endale koha cable car'is ehk sellises kinnises suusaliftis. Kuna see oli meie esimene vaatamisväärsus ja ka üks minu eelisasju, siis otsustasime minna all out ja maksime hoopis 120 dollarit, et saada klaaspóhjaga suusalifti. Sóit kestis kokku umbes 30 min ja oli nii kohutavalt lahe! Kuna Hong Kong on suhteliselt väike, siis nägime liftis olles ka teisi saari ja nendel asuvaid pilvelóhkujaid. Kui siin poleks kogu aeg sellist paksu suurlinna sudu, siis oleks vaade ilmselt veel lummavam olnud. Kui me kohale jóudsime, siis esimese asjana lummas meid muidugi absurdselt suur pruunikas kuju mäe otsast meie suunas alla vaatamas, kuid ka selle ümbruses olev küla ja templid. Kóige suurem tempel oli kahjuks tellingute all, sest seda parasjagu renoveeriti, kuid teisi maju vaadates saime aru, et vähemalt seal saarel oli kóik küll stereotüüpse hiina arhitektuuriga kuldsete draakonikujude ja teravate värviliste katustega. Lóunaks saime süüa kohaliku templi munkade kohviku laadses kohas, kus pakuti meile igasuguseid kahtlaseid ja ligaseid taimetoite, kuid me otsustasime vana hea kevadrullide ja nuudlite kasuks. Pärastlóunaks läksime Hong Kongi saarele, kus vaatasime ammulisui pilvelóhkujaid, inimeste masse tipptunni ajal ning tegime oma esimesi katsetusi päris hiinatoiduga. Óhtul saime kokku Raife'i ja Maarja vana klassióe Racheliga, kes on Hong Kongist pärit. Rachel viis meid maailma kOige odavamasse Michelini tähega restorani Dim Sumi sööma. Dim Sum on póhimótteliselt kóik ühe ampsu suurused hiinatoidud, mis on eelnevalt läbi aurutatud. kuna toit oli tóesti päris odav, siis tellisime peaaegu kóik toidud, mis menüüst leidsime (sest portsud on jube pisikesed, me olime aga ainult hommikuse munganuudlite peal). Raife oli sellest toidust kindlasti rohkem vaimustunud kui mina, kuid see oli siiski väga hea. Täiesti teistmoodi Eesti hiina toidust, aga eks see oligi pigem klassikaline traditsiooniline hiinatoit. Kui me oleme hilisematel päevadel väljas söömas käinud, siis oleme leidnud toite, mis meenutavad palju rohkem meie magus-haput kana ja kevadrulle. 

Kolmapäev oli meil ilmselt kóige produktiivsem päev, sest startisime juba hommikul vara erinevaid templeid ja vaatamisväärsusi avastama. Kóik templid leiab enamjaolt puhtalt oma nina abil üles, sest nad póletavad templitees meeletutes kogustes viirukeid (móned neist on lausa minust pikemad ja käsivarre jämedused). Nii et kinnistes tuulevaiksetes templites ei saagi kaua olla, sest lihtsalt silmad hakkavad vett jooksma. Silmad hakkasid meil mólemal juba teisel päeval sügelema ja vesistama, ilmselt selletóttu, et me pole harjunud suurlinna tossu ja suduga. Óhtul liikusime kesklinna äärelinna, sest seal vótab umbes kella 7st óhtul tuure üles igapäevane üüratu turg, kus müüakse absoluutselt kóike telekatest ja riietest grillitud tervete partide ja eheteni välja. Raife ostis endale kolm paari päikeseprille ja kaks käekella näiteks:D Eestlasele on muidugi tüütu, et siin peab igalpool kauplema ja hinda alla punnima, ma mitmel korral jätsin asja ostmata puhtsalt sellepärast, et ma lihtsalt ei tahtnud kauplema hakata. Raife aga sai selles üsna ruttu väga osavaks, nii et ma sundisin teda minu eest ka asju ostma. 

Neljapäeval avastasime Hong Kongi äärealasid ja neid linnaosi, kuhu turistid ei satu. Suutsime paar korda ära ka eksida, aga nagu ma enne ütlesin, siis piisas vaid kaardi väljavótmisest, kui juba keegi tuli abi pakkuma. Käisime ka kala- ning linnuturul. Kalaturg oli póhimótteliselt hiiglama pikk tänav, kus mólemal pool olid kala- ja akvaariumitarvete poed. Poodides sees olid kalad ilusti akvaariumites, kuid tänava peale stendidele pandi kalad ükshaaval kilekottides ja nii rippus neid seal ühe seina peal sadu ja sadu. Linnuturg oli vähe róómsam, sest see oli keset parki ja iga lind oli enamjaolt omaenda puuris, kuid vahepeal oli ka üks suur puur umbes 40 pisikese papagoi jaoks. Linde oli pisikestest süsimustadest póósalindudest suurte tuukaniteni välja ja seal samas müüdu ka kingakarpide kaupa ritsikaid, ussikesi ja muid koledusi lindude toiduks. Pargis endas olid purskkaevud ja pingid, kus istusid kórvuti kümned hiina vanamehed ja lihtsalt tóid kodust oma linnu puuriga värsket óhku hindama.

Reedel magasime end välja, pakkisime asju ja juba óhtul oligi meie lend Austraaliasse. Pean vist jah mainima vahele, et ma olen nüüdseks jóudnud oma Austraalia Melbourne'i koju. Elame siin mu sóbranna pool, sest neil juhtus täpselt majas vabanema üks tuba. Maja on küll vana, kuid värskelt remonditud, nii et väga avar ja ilus. Kuna aussis on enamjaolt jube soe, siis majad on siin ilma soojustuseta, ehk praeguse 18-kraadise ilmaga on majas suhteliselt külm. Neil on ka 8-kuune border kolli, kes ma pole veel näinud, aga ta pidavat ikka üks paras marakratt olema, nii et magamistubadesse ja elutubadesse teda ei lubata (kuna mólemad tüdrukud elavad ja hingavad koeri, siis on kolli nii super hästi välja treenitud kui üks hüperaktiivne border saab olla). Esmaspäeval on mul vist juba proovipäev koertehotellis! Kui sealne suhteliselt füüsiline töö mu ligadi-logadi seljale ei sobi, siis on mul vóimalus ka koerte salongi minna. Nii et hetkel tundub küll kóik väga hästi minevat:)

Let's Go!

Kell on 5.30 hommikul ja ma istun Hong Kongis ühe kortermaja ròdu peal ja joon teed. Alles paar päeva tagasi pakkisin ma teises maailma otsas asju ja ei suutnud otsustada, kas pakkida kaasa kollane vói sinine topp vói mólemad. Eluke on ikka huvitav.

Lennud läksid meil Finnairi streigist vaatamata ilusti ja sujuvalt. Hong Kongi lennu ajal jagati kóigile immigratsioonipaberid, kuhu pidime oma andmed ja reisiinfo kirja panema. Hong Kongi lennujaam oli üüratu, kuid tasapinnalised eskalaatorid viisid meid kiiresti teise lennujaama otsa, kus ootasid meid hiinlastele tüüpilistes valgetes maskides tóótajad ning juhatasid horde kilomeetripikkusesse looklevasse passikontrolli järjekorda. Okei tegelikult me päris ise ei jOudnud sinnamaani, vaid haakisime end kahe soome ärimehe külge meie lennult, kes ilmselgelt teadsid, kuhu siin lennujaama rägastikus minema peab. Kuigi passikontrolli järts oli jube pikk, toimib siin kóik militaarse täpsuse ning kiirusega. Järjekord oli pidevas liikumises ning juba umbes 10 minutiga ulatasin ma oma passi ja immigratsioonilehe pisikesele kurja näoga hiina tädile ja nagu niuhtigi kleebiti minu passi hieroglüüfidega (kas nii on see eestikeelne sóna?) kleeps kirjaga, et mul on lubatud siia riiki jääda 30ks päevaks. Kahjuks nii kauaks ei saa me esimesel korral jääda, kuid kuulsin juba Lizzie käest (Raife'i óe Briony boyfriendi óde, kelle pool me siin elamegi), et siin vaatavad koolid sulle näkku ja kui sa oled blond, eurooplane ja oskad inglise keelt, siis on sulle laste inglisekeele ópetaja koht praktiliselt garanteeritud, hiina keele oskus pole absuluutselt vajalik, sest Hong Kongis on kóik inimesed hiina ja inglise keelega kakskeelsed, kuid inglise keel lihtsalt natuke longab ning nende lastel on vaja kellegagi seda lihtsalt harjutada ning väheke grammatikareegleid korrata.

Igatahes, lennujaamast saime kiirelt välja, sest kuna meie hiiglaslikel seljakottidel on igast nööre ja sangu ja muid jubinaid, siis lähevad need lennukitesse alati "fragile" ehk órna märgi all, mis tähendab, et nad pakitakse lennuki pagasiruumides alati kóige peale ning kohale saabudes väljuvad nad lennukist esimestena. Ma ütlesin enne, et Hong Kongis räägivad kóik inglise keelt, kuid see pole päris tósi. Kòik peale taksojuhtide. Taksoga sóitmine on siin UK-ga vórreldes ning vahemaasid arvestades suhteliselt odav (nagu ka peaaegu kóik muu siin riigis), kuid kuna taksojuhid ei räägi inglise keelt, on suhteliselt kurjad ning meie oma pidi lausa poole tee pealt bussipeatuses seisvalt inimeselt juhiseid küsima, siis lihtsam on selgeks óppida Londoni Oyster kaardiga sarnase Octopus kaardiga busside-rongide ning saarte vahel sóitvate praamide süsteem, mis esialgu tundub minu móistusele täiesti läbimatuna, sest bussipeatuste postid ja sildid on ainult ühed suured hieroglüüfide hunnikud, kuid kuna Hong Kong on piisavalt pisike, siis valida saab vaid umbes 10 erineva bussi- ja rongiliini vahelt ja kuidagi ikka jóuab kohale. Hong Kong on jagunenud erinevate suuremate ja pisemate saarte vahele, millest enamusi ühendavad regulaarselt sóitvad praamid, nii et isegi eemalolevatele vanadele hiina kalurisaartele saamine ei vóta kauem aega kui 2 tundi (lihtsalt tagasitulekuks peab viimase praami aja üle kontrollima, et sa kuhugi ilma hosteliteta saarele randa magama ei jääks. Erinevatele saartele sóitvad taksod on erinevat värvi, nii et vaja vaid teada, mis su saare nimi on ja siis otsid óiget värvi vana luitunud Toyota. Pisikeste segadustega taksojuhiga jóudsime ikkagi umbes 45 minutiga teise Hong Kongi otsa ning maksime selle eest all 200 HK dollari ehk umbes 20 naela. Taksos olles lugesime narmendavaid klientide "manuaale" ning saime teada, et siin pannakse taksohinnale automaatselt 10 dollarit juurde, kui paned kotid pakasse vói sul on kaasas koer vói lind (ükskóik kas puuris vói lahtiselt). Kohalejóudes úritasim oma parima jaapani aktsendiga hiinakeelset aitähi öelda, kuid selle peale sain vaid mühatuse ning taksojuht ulatas mulle väikese kaardi kóigi kohalike hädaabi numbrite ja muu sarnasega. Nii et kohalikud siin ei naerata eriti, kuid on alati abivalmid.

New Territories, mis on rajoon, kus me siin elame ning mis on ka ainuke Hong Kongi osa, mis on maismaa Hiinaga ühenduses, on rajoon, kus kóik need mustmiljon Hong Konglast elavad hiiglaslikes 20-korruselistes kortermajades. Meie maja on sellises väikeses pererajoonis, kus on ainult kahekorruselised majad ning ümberringi elavad kas noored vähe jóukamad, kuid siiski enamjaolt kalurtestvói lihttöölistest pered, vói siis on siin ka hotellid. Vaid umbes 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel on luksuslaevade sadam, milledest ainukese purjeka peal töötab meeskonnaliikmena Lizzie poiss Alex. Viimasega saimegi kohalejóudes kiirelt kokku, ta näitas meile lendleva kergusega, kus asub korter, kuhu on peidetud tagavaravóti ning kus suunas on siin rajoonis rannad, poed ja baarid. Siis ta kadus tagasi oma purjeka peale samasugusega kerguse ja kiirusega ja jättis meid üsna lolli näoga järele vaatama. Overwhelming oleks parim sóna, millega meie toonast olukorda kirjeldada, kuid meil oli kolm tundi Lizzie töölt lahtisaamiseni aega, nii et hakkasime aga oma kodukanti avastama.

Hong Kong on lihtsalt vau. Siin on hetkel "külm" aeg ja vaid 25-27 kraadi ning just praegu kraaksatas mul mingi hiiglaslik neoonsinine lind ródu kórval kasvava puu otsast vastu. Aastaaegu jagatakse siin monsuunide ja taifuunide hooaegade järgi (mitte talveks ja suveks) ning hetkel vahetubki lämbe, palav, vihmane ja troopiline monsuuniderohke "suvi" natuke jahedama ning kuivema taifuuniderohke "talve" vastu. Täna (ehk teisipäeval, ma pole kindel millal ma selle postituse üles laadida jóuan) lubatakse veel selget ja kuiva ilma, kuid siis peaks paar päeva sadama ning nii palju kui ma aru olen saanud, siis kui siin sajab, siis no ikka sajab! Ehk me üritame täna läbi käia kóik need vaatamisväärsused, mis pakuvad vaateid vói vajavad pikemaid jalutuskäike. Hommikul käime maailma suurimat pronksist Buddha kuju ning selle juures olevad templit vaatama, lOuna ajal peab Lizzie tagasi tööle minema, nii et ta juhatab meid Hong Kong Islandile, ehk póhimótteliselt kesklinna, kus on veel minu lemmikuid budistlikke templeid ning ilmselt üritame mónes putkas kohalikku ramenit vói Dim Sumi saada. Ärge küsige, mis kumbki neist on, ma ka ei tea. Ramenit tean ma vaid Jaapani kultuurist kui erinevate lisanditega nuudlisuppi. Óhtupoole saame kokku Raife'i ja Maarja vana UK klassióega, kes oli Hong Kongist UKs paariks aastaks vahetusópilane, kuid nüüd on kodus tagasi ülikoolis. 

Ma hetkel laen oma postitusi üles ilmselt ilma piltideta, kuid uskuge mind, Hong Kong on täiesti lummavalt ilus. Kóik miljon saart, millest see riigihakatis koosneb, on tegelikult lihtsalt suured mäed, mis on ümbritsetud kaluriküladega. Igalt rannalt on pimeduse saabudes hingematvad vaated Hong Kongi kesklinna vói móne muu inimrohkema koha pilvelóhkujate skyline'ile. Siin on ka nii palju erinevust, et seda on kohe raske seletada. Pealinna laadne koht (sest Hong Kong pole ju iseseisev riik, millel oleks pealinn, vaid Hiina vóimu alla kuuluv iseseisev asjandus, millel on siiski oma valuuta ning riigikord) on nagu Tokyo vói Peking neoontulede, pilvelóhkujate, eksklusiivbutiikide ja kallite autodega (rääkimata inimeste hordidest, mis ¼htu saabudes muutuvad nii tihedaks ja suureks, et pikad pikad tänavad on nii pilegi inimesi täis, et kui me nii palju pikemaid kóigist poleks, siis ei leiaks küll teineteist üles). Kuid kui vaid 10 minutit kesklinnast välja sóta, siis algavad pilvelóhkujatest majadega elamurajoonid pisikeste nurgapoodide ja hulkuvate kassidega (jah, emme, ma lubasin, et ei näpi siin vóóraid kasse ja siiamaani olen veel seda lubadust pidanud. Vau täitsa kaks päeva ju:D ). Ning kui sealt veel omakorda 10 minutit kaugemale sóita, siis algavad väiksemate majadega mäenólvadel asuvad külad ning nende taga on juba kas läbimatud tihedad troopilised metsad vói siis kórged mäed, milledest osade otsa saab suusaliftide sarnaste asjadega sóita. Pisematel saartel olevaid traditsioonilisi hiina kalurikülasid ei oska ma veel kirjeldada, sest olen neid vaid eemalt näinud, kuid äkki jääb meil sin aega üle ja saame kuhugi jalutama minna. 

Tasuta Wifit on siin absoluutselt iga nurga peal, kuid siin korteris on wifi vaid pulgaga Lizzie arvutis ja ta vist peitis oma läpaka kuhugi ära, nii et postitusi saan ma üles laadida vaid siis, kui viitsin oma tahvli mäest alla poole asuvasse nurgapoodi vedada. Hetkel ei ole see hetk, vaid ma lähen hoopis tukun veel natuke enne kui hakkame ringi turistima (sest päike juba tóuseb, kes oleks vóinud arvata, et minusugune unekott ärkab iseseisvalt kell 5 hommikul). 

(Guugedage siia ise hiinakeelne Tsauki-Tsau, sest mul on juba kóik mu ópitud fraasid meelest ära läinud

Bye-Bye UK

Hellou!

Kuna ma olen n88dseks t88ga l6petanud ja vaba aja veedame pakkides/reisiasju korda ajades, siis meil palju midagi p6nevat juhtunud pole, nii et see postitus koosneb enamjaolt piltidest. 

8hel p2eval k2isime vanas tina kaevanduses ringi luusimas. Cornwalli lipp (valge rist mustal taustal) on juttude kohaselt ka tinast innustatud, v2idetavalt on see h6bedane tina l6kkes mustadel s8tel sulamas. Oleme k2inud palju jalutamas, et avastada veel viimaseid salajasi ja m8stilisi Cornwalli nurki, mida me veel n2inud pole. T66lt lahkumine oli jube hea kergendus, kuid samas oli ka natuke kurb, sest k6ik inimesed olid seal nii uskumatult toredad ja armsad. Lahkumiseks saime ilusa kaardi, kuhu k8mned inimesed kirjutasid meile h2id soove reisimiseks (isegi paar inimest, keda me Raife'iga kumbi kordagi kohanud pole) ning mulle 6eldi, et kuna iganes ma tahan tagasi tulla, siis mulle j22b alati turunduse assistendi koht avatuks (v6i m6ni muu koht, mille nad v2lja m6tleksid).

T2na 8llatasid meid aga Raife'i vanemad v6lts j6ulu-6htus66giga, sest kes teab kus me p2riselt j6ulude ajal oleme (emme 8tles, et nad teevad siis meile Eestis v6lts aastavahetuse). J6ulus66ming oli imeline: kalkun, inglastele kombeks paberist kroonid, christmas pudding minu toodud vana tallinnaga ja isegi kingid! Me saime m6lemad Raife'i emalt pisikesed tinast Cornish Pixie'd, milled me oma kotti peame peitma kuhugi ja nad toovad head 6nne. Veel saime paksud matkasokid ja Raife'i 6de kinkis meile k6ige naljakama/praktilisema kingi : vannipunn (ma pole kindel, mis see 6ige s6na on. See mis takistab veel kraanikausist alla minna). Ta 8tles, et 8heski hostelis pole vannipunne, aga see on k6ige vajalikum asi, kui tahad kraanikausis sokke pesta:D

Aga siin n88d suur hunnik pilte, mis loodetavasti r22givad ise enda eest:) 

Ma n88d l2hed edasi pakkima ja juba varsti Eestis n2eme, enne kui kappame edasi HONG KONGI!

Kui kott on veel t8hi ja kerge, on muidugi veel r66mus olla

Viimased p2evad t66l istusin masinaruumides

Viimane p2ev t66l!

Raife'i 6e ja s6brannaga kohalikus klubis

Kuidas katsetada veekindlat kaamerat?

Panda

Iga vesi j6uab 8ks kord j6kke

Cornwall on lihtsalt nii ilus

Tsauki-tsau, Cornwall!

Synnip2evalaps

Hellou!

Meil on ka l6puks s8gis saabunud, nyydseks on meretuul juba nii tugev, et jube naljakas on t66l oma kontoris istuda ja vaadata, kuidas inimesed oma m8tsidel j2rel jooksevad ja kuidas meie suured ja hirmus rasked sildid ilge pauguga pikali kukuvad. Ka udu on v6tnud t2iesti uue p66rde ja on muutunud n88dseks nii paksuks ja tihedaks ja m2rjaks, et aknast pole isegi naabermaja n2ha. Muidu l2heb mul aga ikka h2sti, olen nyydseks 22 AASTAT SIIN MAAMUNAL ELANUD! 

Uduuuu

14 september ehk mu s8nnip2eval olin ma kahjuks k8ll t66l, aga ainult kella 16ni, nii et polnud hullu midagi. Hommikul 2rkasin natuke varem 8les, sest kuulsin ilgelt m8rgeldamist allkorruselt. Panin kiirelt riidesse ja lippasin alla ning kuulsin elutoas itsitamist. Kui pea ukse vahelt sisse poetasin, siis hakkasid Raife'i 6de Briony, tema poiss Chris, Raife, ta ema ja isa k6ik mulle s8nnip2evalaulu laulma. Veel armsam oli asjaolu, et nad k6ik tegelikult oleks pidanud juba ammu t66l olema, kuid l2ksid natuke hiljem, et nad oleksid kohal selleks ajaks, kui ma 8les 2rkan enne oma t66d. Terve elutuba oli ilusti 2ra kaunistatud roosade 6hupallide, s8nnip2evalintide ja muuga. Mulle suureks 8llatuseks ootasid mind ees mitu kinki ja veel rohkem postkaarte! Ma olen terve elu postkaarte armastanud, kuid pole elus korraga nii palju kaarte saanud kui siin. Tegelikult pole ma 8ldse elus kunagi nii palju kirju ja kaarte ja ma ei tea mis asju postiga saanud kui need paar kuud, mis ma olen siin olnud. Raife'i ema oli ilmselgelt oma 6desid ka sundinud mulle kaarte saatma peredega, sest ta t6esti pingutas v2ga, et mulle tore s8nnip2ev kodust eemal korraldada. Briony ja Chris kinkisid mulle reisimiseks super-saunalina, Wanda ja Michael kinkisid mulle v2ga armsad h6bedased k6rvar6ngad ja Raife ise kinkis imeilusa k2ev6ru. K6ige t2htsam oli aga kink emmelt ja issilt, mis oli palju Eesti komme ja suur Eesti kaardi pusle. Nimelt armastab Raife'i pere 6htuti ajaviiteks puslesid kokku panna ja v2ga l6bus on sundida neid iga uut t8kki oma kohale asetades selle peal olevaid eesti kohanimesid v2lja lugema. Lemmikkohad on hetkel Harku (sest k6lab nagu haiku), N6o (sest "mis t2ht see veel on seal keskel? Miks tal nii imelik laine peal on?) ja tegelikult k6ik Otep22 laadsed nimed, kus on palju nende jaoks v66rt2hti. Siin on v2ike 8llatus, mille tydrukud mulle Eestist saatsid :)

S8nnip2eva 6htul k2isime Briony ja Chrisiga Briony s6branna jazzb2ndi esinemisel, mis oli nii l6bus, sest olime 8hed k6ige nooremad, aga samal ajal ka 8hed k6ige tagasihoidlikumad, sest k6ik 8lej22nud vihtusid niimodi tantsida, naistel olid lausa vahetusjalan6ud kaasa. Niisama laua taga istudes olid neil ilusad kingad jalas, kuid nii kui keegi neid tantsule kutsus, siis heideti vanad varjud jalas ning asendati madalamate ning silmn2htavalt kulunumate tantsukingade vastu. 6htu oli v2ga l6bus, kuid kuna meil olid j2rgmiseks p2evaks suured plaanid, siis kell 12 olime juba kodus magamas. J2rgmisel hommikul ootas meid hommikus66giks tort, mille ta ema oli eelmisel p2eval 2ra unustanud.

Emme ja issi meisterdatud s6rmus, Raife'i kingitud k2ev6ru, minu t66laud

 

J2rgmisel p2eval otsustasime lunastada minu kingituse Raife'ile ehk k2isime Coasteerimas. Coasteeringut on kahte tyypi - sa kas r2ndad m66da rannikuala ja h8ppad kaljudelt otse merevette v6i siis toimub see kinnistes quarry'des ehk vanades kaevandusaukudes, mis on n66dseks veega t2itunud. Meie oma toimus viimases ja mulle sobis see ideaalselt, sest ma pole eriline soolase vee f2nn. Kokku kestis see trall 3 tundi ja me olime 6htuks totaalselt ja t2iesti laibad. Esimese asjana anti meile kummi8likonnad, p22stevestid ja kollased t-s2rgid, et me muru ja vee seest v2lja paistaks. P2rast seda pidime k6ik 8kshaaval kaalu peale astuma ja meie kaal kirjutati permanentse markeriga meile k2e peale, et hiljem batuudi laadse asja peal h8pates saaks 6iget kaalu inimesed kokku panna. Esimene hype vette oli vaid kahe meetri k6rguselt ja seda kasutati, et meile n2idata, kuidas 6igesti maanduda, mida oma k2te ja jalgadega teha ja millal sisse ja millal v2lja hingata. J2rgmised h8pped l2ksid j2rjest k6rgemaks ja k6rgemaks, kuni viimase h8ppeni, mis oli 35 jalga, ehk 8le 10 meetri k6rguselt. Raife 8tles, et tal oli viimase hyppe ajal juba selline tunne, et kui ta kohe sealt alla ei hyppa, siis ta minestab sealt alla, sest ta kardab tegelikult jubedalt k6rgusi. Mul polnud k6rgustega isegi nii hull (valetan, see oli tegelikult 8ks k6ige jubedamaid asju, mida ma elus teinud olen ja mu jalad pole kunagi nii hullult v2risenud. tavaline oli n2iteks oma s8damel66ke k6rvus kuulda, sest lihtsalt nii jube oli!) aga minu jaoks olid k6ige hullemad need hypped, kus sa pidid end kaljust eemale l8kkama, sest otse all olid veel kivirahnud ning sa pidid end piisavalt suure hooga kaljuseinast eemale t6ukama, et neist 8le lennata. 6nneks v6i kahjuks olin ma aga meie grupi ainuke tydruk, nii et ma ei tahtnud tunduda nagu tyytu kiljub mimmu, kes k6ike kardab. Poiste h6ikamine ja kaasaelamine aitas ka v2ga palju ja meil oli k6ik see aeg jube l6bus. L6petuseks saime m2ngida sellise hiiglasliku t2ispuhutud 6hupalli laadse asjaga, mida tihti on n2ha ameerika filmides. Meie oma oli UK ainuke ning appi kui l6bus see oli. Kuna ma olin k6ige kergem (teine hea asi poistega koos olles, et sa tunned end nii pisikese ja kergena), siis ma sain k6igeesimesena stardipositsioonile ronida. Sa hyppad platvormilt 6hupalli peale ja pead tasakaalu hoides neljak2pukil selle teise otsa ronima ning 6ige koha peal maha istuma, teises otsas hyppab keegi platvormi otsast alla ja tekitatud inertsiga lendad sa jube k6rgele ja kaugele. Kuna me olime seal v2ljaspool hooaega, siis oli ka meie grupp hoopis v2iksem ja tavap2rase 8he korra asemel saime k6ik v2hemalt 5 korda ringi lennata.

J2rgmine p6nevam s8ndmus oli k2ik tehislikesse troopikabioomidesse nimega Eden Project. T2nu mu t66le saime taaskord sinna tasuta sisse ning koha peal n2gime, et pilet oleks tegelikult 8le 30 naela maksma l2inud, nii et ega turist olla oleks ikka jube kallis. Eden Project koosneb hiiglaslikest aedadest, ja p6hi turismikohana 2 hiiglaslikku kuplit ehk bioomi, mille sisse on tehislikult tekitatud troopikamets kosega ja teise vahemere osa viinamarja istanduste, chillitaimede ja palju muuga. M6lemad bioomis elavad ka vabalt ringi lendavad liblikad, linnud ja m66da kupleid ringi jooksvad gekod, kes aitavad sipelgaid ja muidu putukaid kontrolli all hoida. Iga ukse juures on suured sildid, et kontrollige oma riideid ja juukseid, et ega teil 8htegi liblikat v6i gekot kusagil peidus pole. Kuplite lae all oli ka sky walk ehk p2rast paari ankeedi t2itmist said m66da loksuvad ja j6nksuvat ripp-treppi lae alla ronida ja troopikametsale 8levalt alla vaadata. Taaskord meil vedas, et tegime seda k6ike p6hilisest turismihooajast v2ljaspool, sest kusagil polnud j2rjekordi ning saime rahulikult liblikaid taga ajada lilli uurida.

Bioomid seestpoolt

Bioomi lae alt alla troopikametsale vaadates

T66tuba igavlevatele lastele

P2rast Eden Projeckti k2isime 8hes lossis ja selle lossiaias nimega Cotehele (h22ldatakse kotiil) ning taaskord pidin t6dema t6siasja, et minust saab vanadusp6lves see turistit2dike, kes hakkab bussiga vanainimeste ekskursioonidel k2ima erinevates Euroopa lossides ja aedades. Lossihoone ise oli t2iesti uskumatu ning endale 8llatusena suutsime seal 8le tunni aja veeta erinevates tubades ringi luusides ja maale vaadates. Alati on naljakas sellistes kohtades k2ia, sest me oleme alati umbes 40 aastat nooremad kui keskmine k8lastaja ning teistele t2dikestele 8llatusena tunneme ikkagi sama palju huvi maalide, tikandite, vanade relvade ja ajaloo vastu. Samas aga me v6ime ju paar tarka kommentaari teha v6i siin ja seal huvitavaid m2rkusi jagada (ait2h H2rma kunstiajaloo tundidele siinkohal), kuid l6puks me ikkagi teeme miagi tobedat v6i m2ngime kummitusi v6i midagi muud lapsikut. Lossi 8mber oli aedu nii kaugele kui silm ulatus. Aias olid p66sastest lab8rindid, 6unapuude istandused, tiigid, hiiglaslikud lillepeenrad jne. Meile aga k6ige muljetavaldavamaks osaks oli 8ksik lossitorn keset suurt tyhja p6ldu. Lossitorn oli tegelikult isegi lossiaedade kaardile m2rgitud, kuid kuna sellele ligip22semine oli v2he keerukam ja pidi l2bi mitme v2rava ja p66sa minema, siis ilmselgelt vanemad ekskursioonituristid ei viitsi sellega vaevuda. Lossitorni otsa sai ronida ning sealt avanes uskumatu vaade tervele lossiaiale ning 8mbritsevatele k8ladele. Torn oli ise keset imeilusat aasa k8nka peal ning mulle tuli selle kohe Eveli meelde, kes enne mu Inglismaale tulekut k8sis, et kas terve UK on t2is Heliseva Muusika stiilis aasasid ja kas k6ik jooksevad ja laulavad m66da neid. 

"Ohhh make it look like a hat!"

Turistiasjadest veel k2isime 8ks n2dalavahetus ka Cornwalli s8mboolses lossis St Michael's Mount, mis asub eraldi saare peal, kuhu p22seb ligi kas pisikese paadiga v6i siis saab m66na ajal jalutada. Lossis elab ikka veel perekond sees, kuid praeguse perekonna esivanemad andsid selle lossi National Trust-ile tingimusel, et National Trust hakkab lossi ja selle aedade eest hoolitsema, kuid laseb nende perekonnal ning j2rglastel lossi 8hes tiivas 999 aastat elada. Minu jaoks k6ige lahedam oligi n2ha vanade 100-aasta vanuste portreede vahel t2nap2evaseid maale, 8likooli l6petamise ja pulmade fotosid lossi praegustest elanikest. Muidu oli loss ja selle aiad nagu loss ikka, nii et ma ei hakka enam rohkem sellest vatrama, sest ma ei ole ju veel bussireisidel k2iv vanat2dike. Aga jessas kuidas mulle ikka lossid meeldivad, peaks vist ikka selle prints Harry proovima 2ra sebida.

Karin ytitas panoraampilti teha

Eelmine n2dalavahetus k2isime Cornwalli kuulsas teatris The Minack Theatre, me k8ll etendusele ei tahtnud j22da, sest see on v2liteater ja ilgelt k8lm ilm oli, kuid saime t2nu seal t66tavale Raife'i s6brannale teatris proovide vahel ringi vaadata. Natuke tuli mulle seal Flinstones meelde, sest kuna teatrilava ja istumiskohad on k6ik kalju sisse raiutud, siis n2eb see k6ik v2ga kiviaegne v2lja. Vaade on sealt aga uskumatu, sest nagu ma 8tlesin, see on kalju sisse raiutud amfiteater, mis k6rgub rohekas-sinise mere kohal. Raife'i s6branna r22kis, et k6ige naljakam on kui keset etendust korraga delfiinid v6i h8lged merepinnale tekivad ja seal m2ngima ja piiksuma hakkavad, sest siis muidugi hakkavad k6ik k8lastajad hoopis neid vaatama ja ahhetama ning n2itlejad peavad alati kuidagi sujuvalt juhtunu n2idendisse sisse m2ngima, et tekitada paariminutiline paus, kus inimesed saaksid rahulikult delfiine j2lgida, sest ega keegi neid enam ei kuulaks nii v6i naa, kui tasutal on 8ksteisega kulli m2ngivad delfiinid. Ta 8tles, et viimati juhtus see 8he draama ajal keset stseeni, kus poeg oli oma isa surivoodi k6rval ning 8tles veel viimaseid s6nu enne kui isa 2ra sureb. Siis aga m2rkasid nad, et publik on hakanud sahistama ning k6ik n2itasid n2puga mere suunas, nii et ennatlikult pidi poeg isa surma edasi lykkama natukeseks ajaks ja 8tlema midagi stiilis "Aga isa, enne kui sa siit maailmast lahkud, siis vaatame veel viimast korda aknast v2lja ja naudime vaikuses seda ilusat p2ikeseloojangut" ning siis kui n2itlejad ei tahtnud enam kauem oodata, pidi isa rahuliku unnevajumise asemel k6vasti r66gatama ja voodist dramaatiliselt maha kukkuma, et k8lastajad saaksid aru, et n2idend l2heb edasi.

Veel k2isime Cornwalli h8ljeste varjupaigas, mis on 8ks k6ige armsamaid kohti, kus ma k2inud olen. Meie 6nneks saabusime t2pselt sel ajal, kui 8ks beebi h8ljes kohale toodi, nii et liikvel oli palju t66tjaid, kes hea meelega meile varjupaiga tegemistest ja h8ljestest r22kisid. S8steem on seal p6him6tteliselt lihtne - tavakodanikud helistavad neile, kui keegi n2eb rannas 8ksikut v6i vigastatud h8lgebeebit, hulgep22stad s6idavad kohale ja panevad esimese asjana beebi hylgehaiglasse. Hylgehaiglas neid toidetakse/ravitakse/hooldatakse kuni nad on piisavalt tugevad ja iseseisvad, et minna suurde v2libasseini, kus elavad 6 hylgevarjupaiga p2riselanikku, kellega siis uued beebid saavad harjutada m2ngimist, s66gi eest v6itlemist jne. Kui beebid on neljakuused ja piisavalt tugevad, siis lastakse nad tagasi loodusesse. Need 6 p2riselanikku on t2iskasvanud h8lged, kellel on olnud kas nii suur vigastus, et nad ei saaks looduses iseseisvalt hakkama v6i siis nad on liiga vanad, et enda eest v6idelda. 

Chi-Chile meeldib nii magada

8ks hylgepoiss Chi-Chi, n2iteks, leiti hyljatuna alla n2dalase beebina, sest ta oli lainetega vastu kaljuseina lennanud ning sellest jubeda peap6rutuse ja muid traumasid saanud. Chi-Chi raviti varjupaigas ilusti terveks, kuid peatrauma t6ttu on ta vaimselt natuke koputada saanud ja ei saaks looduses endaga iseseisvalt hakkama. Chi on aga k6igi k8lastajate ja t66tajate lemmik, sest ta on palju julgem ja s6bralikum kui 8lej22nud hylged ning ta teeb aeg-ajalt lollusi ja totrusi ning kiusab teisi elanikke, mis muudab ta veelgi armsamaks. Lisaks hyljestele elab seal ka 2 saarmatydrukut, 8ks oli auto alla j22nud ning teine ei lahkunud tema k6rvalt, kuigi oli t2iesti terve ja ilmselgelt hirmul ja kartis v66raid. Seega toodi nad m6lemad varjupaika ja neile ehitati loodusliku kose 8mber kodu, kus nad nyyd kahekesi r66msalt elavad.

Saarmad

Hylgebeebit haiglas vaatamas

Eelmisel n2dalal k2isin ma t66l l6unapausi ajal Land's Endi maal tegutsevas farmis oma l6unat s66mas. See on minu t66koha putkast v2ikese jalutusk2igu kaugusel, nii et ma ei viitsi sinna liiga tihti jalutada, kuid ma t6esti peaksin seal tihedamini k2ima, sest lisaks loomakestele on seal ka h6bedameister/puut66mees/sepistaja Eddy, kes on jube tore vanamees, kes on seal farmis juba 30 aastat ehteid ja muid vidinaid meisterdanud. Kuna tal on v2ga tugev Cornish aktsent, siis mulle meeldib temaga juttu vesta ning kuulata igast lugusid ja m88te Cornwalli ajaloo ja elukate kohta. 8ks p2ev k2isingi siis taadil j2lle k8las, kuid see kord oli mul asja ka, sest Raife’i kingitud k2ev6ru haak ei p8sinud v2ga h2sti kinni ning nii kui ma sellega kuhugi vastu l2ksin, hyppas haak lahti ja ma kartsin k2ev6ru 2ra kaotada. Eddy parandas k2ev6ru 2ra nagu niuhti ja ma j2in sinna veel m6neks ajaks istuma ja tema kass Felixit paitama. Eddy uuris, et kust ma nii ilusa k2ev6ru sain (sest ta tundis 2ra, et see on Cornish design) ning ma vastasin, et s8nnakingina. Ta hakkas rahulikult edasi sepistama ja ma m2ngisin kassiga ning ei pannud eriti t2helegi, et mis ta seal nokitseb. K8sisin ta k2est, et kui ma peaksin kunagi oma tuleviku kontorit66st 2ra tydinema, et kas ma v6in tema juurde sepistajaks tulla, sest ta t66 tundub jube rahustav. Korraga ta p66rdus mu poole ja 8tles, et ma talle oma k2tt n2itaks ning libistas mulle v2rskelt valminud s6rmuse s6rme ja 8tles,et siin on tema poolt hilinenud synnip2evakink. Ma kilkasin, et oi kas ta palub mind endale naiseks, mille peale ta naeris ja 8tles, et jah, sest siis ei pea ta mulle palka maksma, kui ma tema juurde t66le tulen.

Poes magamiskotte katsetamas

Vabal ajal 8ritan ma nii palju oma reisiplaane teha ja asju orgunnida kui v2hegi v6imalik (loe: ega ma tegelikult v2ga palju ei tee ja reisikindlustuse ja lennupiletid sain ainult t2nu emmele. Aga muidu olen suur ja iseseisev!). Oleme matka- ja reisipoodides juba p8sikliendid ja ma olen n88dseks vist terve Cornwalli k6ik matkasaapad l2bi proovinud, kuid l6puks leidsime 8hed, mis mulle sobisid ning lisaks sellele oleme muretsenud endale pisikesed reisimagamiskotid ja Raife ostis endale vee-, tolmu-, p6rutus- ja tuumas6jakindla kaamera. See n2dalavahetus ootab meid see k6ik uuesti ees, sest hakkame seljakotte ostma. 

 Aga plaanidest nii palju et 19 oktoober on mu viimane t66p2ev, 24 oktoober saabun Eestisse, 1 november on mul Eestis hambaarst, 11 november l2heme Karokale Tallinna k8lla ja inglase Bill Bailey stand-up kom66diat vaatama (mis on suht naljakas, sest Raife on alati tahtnud teda n2ha, aga UKs on ta alati kas v2ljam88dud v6i siis piletid on absurdselt kallid), 17 november s6idame Hong Kongi(!!), kus loodame 4 p2evaga k6ik 2ra n2ha, mis vaadata annab ja 23 november maandume Austraalias Melbourne'is, kus ootab meid ees Pamela, keda ma pole aastaid n2inud! Austraalia kohta veel nii palju, et kuna ma olen j6le kahtlasest Ida-Euroopa riigist, siis erinevalt inglastele pidin ma siin kopsur6ntgeni neile saatma (mida sai teha ainult 8hes erakliinikus ja loomulikult pidi selle eest maksma), et n2idata, et ma pole nakkav ja mul pole tuberkuloosi. Kui me viisade taotlused sisse andsime, siis nii kui Raife vajutas SEND nuppu, tuli talle e-mail, et tema viisa on l2bi l2inud ning p6him6tteliselt tere tulemast Austraaliasse. Arvestades, et see on kiviajast inglismaa ja ma pidin r6ntgeni ja muu jama tegema, siis ma hakkasin juba muretsema, et minu viisaga v6ib kuni kuu aega minna. Paar p2eva hiljem aga oli mu postkastis kirjapoiss n2itamaks, et ka mind oodatakse Austraaliasse arbuuse korjama. Ma olen hakanud ka v2ikest reisija meelespead endale tegema, kuhu panen kirja k6ik t2htsamad telefoninumbrid, pistikute suurused, suurimad hostelite ketid erinevates riikides ja rajoonides, rongi- ja bussifirmad jne. Austraalia folderisse otsustasin ma ka teha v2ikese lisa Austraalias elavate ohtlike loomade kohta ning ainu8ksi m8rgiste 2mblike jaoks kulus mul 3 A4 ja loomulikult on igal ohtlikul loomal oma hotline number, millele peab helistama, kui sind see v6i too on hammustanud. K8ll on seal m8rgised 2mblikud v6i maod, ohtlikud kiskjad v6i haid, valusad millimallika ollused jne jne jne. Pole ime, et Austraalias nii madal kuritegude arv on ja miks 8kski riik nendega kunagi tyli ei nori, ilmselt k6ik m6tlevad,et mis ma ikka neid vaeseid Austraallasi kiusan, niikuinii terve loodus 8ritab neid iga p2ev tappa.

L6petuse m6tteteraks soovitaksin teile filme "Iron sky", "Piranha 3DD" ja "Sharknado", mis on lihtsalt nii kohutavalt halvad filmid nii drastiliselt v6ltside ja halbade efektidega, et need on lausa naljakad. Kuna meil on Imdb top 100 filmid juba peaaegu k6ik l2bi vaadatud, siis oleme hakanud vaatama neid katastroofiliselt halbu filme, mis on nii halvad, et nad on nii head.

Raife'i ema 8tles, et nii kui ta neid voodilinu n2gi, m6tles ta minu peale.

L6petuseks vol 2 pidime 8ks p2ev poes ootama Raife'i 6de, sest ta kadus kuhugi Primarki s8gavustesse ning igavledes panime kokku "keskmise UK tydruku klubiriietuse". M2rks6nadeks peavad olema liibukad, lateks/v6lts nahk ja loomamuster. Enjoy.

Tsauki-tsau!