Raife pakib teises toas oma asju ja ma istun jälle ródul ja joon teed. Suhteliselt keeruline on ikka seljakotist elada, selle nelja päevaga on meie toas tunne, nagu mólemad meie kotid oleks lihtsalt iseseisvalt plahvatanud ja katnud kogu toa kóik pinnad:D Aga see selleks, küll harjume.
Kuna me üritame siin magada ja üleüldse kodus olla nii vähe kui vóimalik ja nii palju kui vaja, siis oleme me kohutavat palju teinud ja näinud. Ma loodan, et pildid, mis ma siia kunagi loodetavasti üles laen, räägivad enda eest, sest ma ei jóuaks siia kóike kirja panna. Kuigi meil oli siin ainult 5 päeva, siis oli see täpselt piisav aeg, et läbi käia kóik tähtsamad kohad. Ega me nüüdseks olemegi nii väsinud, et ega enam ei jóuaksi midagi teha:D Tänase päeva veedame kotte pakkides ja veel viimaseid häid sööke süües. Aga ma kirjutan siia meie parimatest nähtudest, kohtadest ja toitudest. (vabandust kui kóik suhteliselt kaootilises järjekorras on, sest mul on nii palju kirjutada, aga kóik ei tule korraga meelde).
Enne aga kirjeldan Hong Kongi üleüldiselt nii hästi kui ma suudan. Kuna siin elab nii kohutavalt palju inimesi, siis 40-korruseliseid pilvelóhkujate dzungleid on siin palju. Väidetavalt on nendes olevad korterid aga nii imepisikesed, et meiesugustele hiiglastele ei mahuks sinna voodigi ära, ja sellistes korterites elavad nad siis terve perega. Inimesed on siin tóesti lühikesed ja see on päris naljakas, sest ma olen mitu korda kellelegi metroos kogemata küünarnukiga vastu lóugu pannud, sest ma pole harjunud sellega, et esiteks on mul kogu aeg keegi kuhugi selga kleebitud ning teiseks, et see keegi on alati kaenla all.
Inimesed siin ei naerata ning silmsidet pigem välditakse. Restoranis näiteks ei öelda mingit aitähi kui ettekandja su mustad nóud ära viib, talle ei vaadata isegi otsa. Aga samas ei saa ma öelda, et inimesed oleks siin kurjemad vói ebaviisakamad. Meil piisab vaid korraks kauemaksoma metrookaarti uurima jääda, kui juba kohe hüppab keegi meie juurde, et kuhu me minna tahame ning kas ta saab meid juhatada. Siiamaani pole me aga kordagi kellegi abi vajanud, sest busside ja rongide süsteem on siin nii puhas ja loogiline, et üks kóik kus sa ka ei oleks, kui sa natuke suvalises suunas jalutaks, siis varsti leiaksid sa uue metroojaama sildi. Küll on aga huvitav nende söömiskultuur. Restoranis tuuakse sulle su toit suures kausis, kust sa pead siis serveerimispulkadega toidu oma pisemasse kaussi panema. Kindlasti ei tohi serveerimispulkadega süüa ning veel vähem tohid sa oma isiklike pulkadega suurest kausist toitu noppida. Lisaks tuuakse sulle kaks lusikat, üks on pikema varrega puust lusikas, millega tohid suppi luristada, kuid teine on lühike (nagu meie hiinakates on kastmete sees) ning sellega süüa on ebaviisakas, kuid sa kasutad seda tükeldamiseks noa asemel. Olen näinud ka inimesi söömas nii, et nad vótavad pulkadega suurema pala ja siis hoiavad lusikat suu juures ja toetavad iga ampsu tagant oma pala jälle lusika peale tagasi. Kóige imelikum komme on aga see, et täiesti normaalne on laua peale sülitada. Kui sul on näiteks liha, millel on kondid sees, siis kondid sülitatakse laua peale, et hiljem ettekanda need sealt ise kokku korjaks. Me ei suutnud end sundida seda tegema, nii et korjasime oma kondid salvrätiku sisse ja peitsime oma kaussi ära.
Tänavapildis on siin autodest enamus vanad logisevad jaapani autod, kui sa just ei satu Hong Kongi saarele vói Kowlooni rajooni, mis mólemad on aasia äripealinnad. Seal vuravad inmesed ringi kas Four Seasonsi hotelli mersudega vói isiklike Bentley'te ning ferraridega. Kuid kóige sagedasem automobiil on siiski kas tsemendiauto vói veoauto. Esimene asi, mis mul lennujaamas meie korterisse taksoga sóites silma jäi olidki kóik need veoautod ja fakt, et úkskóik kuhu sa vaatad, alati kusagil keegi ehitab midagi. Kas siis ehitatakse uusi maju, teesid, sildu jne jne. Suuresti on see kindlasti selle tóttu, et Hong Kong on nii kiiresti arenev ja kasvav koht, et lihtsalt ongi vaja kogu aeg uusi maju ja teid juurde ehitada. Kuid kindlasti on üks póhjus ka see, et siinne ehituskultuur on suhteliselt kiibakas ja kóik ehitatakse ruttu-ruttu ja odavalt valmis ning kvaliteedile ei pöörata kohutavalt palju tähelepanu. Selletóttu juhtubki nii, et nii kui silla valmis saad, siis pead hakkama teisest otsast seda juba parandama ja lappima hakkama.
Metroo, busside ja saari omavahel ühendavate laevadega liiklemine on tehtud siin küll nii uskumatult lihtsaks, et ära eksida on küll raske. Süsteem on sama nagu Londonis, et ostad endale kaardi (Londonis Oyster card, siin Octopus card) ja siis kannad kaardile raha peale. Iga kord kui metroosse sisened, bussile vói laevale astud, teed vastu lugejat piip ja masin vótab ise raha maha. Kuna Hong Kong on suhteliselt kompaktne, siis on ka metroos ronge vähe ja kahe ümberistumisega saab ühest riigi otsast teise sóita (kui väikesed saared välja arvata, nendeni pääseb vaid laevaga). Kóik rongide ja bussidega liiklejad ning ka üldisemas linnapildis on umbes 95% inimestest konstantselt oma telefonide külge naelutatud. Ükskóik kas 70ndates vanem naine vói koolivormis tiinekas, kóik nad kas siis mängivad Candy Crushi, vaatavad sarju vói suhtlevad omavahel. Tundub lausa nagu neil oleks pealaes ka silmad, sest nad ei vaata kordagi telefonilt üles, et kuhu nad üldse sóidavad vói kónnivad. Ma veetsin seega enamuse aja reisides end lóbustades üle teiste inimeste ólgade vaadates, et mida nad mängivad. Mis ma märkasin aga oli küll nüüd järele móeldes loogiline, kuid siiski üllatav. Nimelt kui nad omavahel facebookis vói whatsappis suhtlevad, siis nad mitte ei toksi tähti sisse, vaid neil tekib klaviatuuri asemel puutetundlikule ekraanile tahvli laadne koht, kuhu nad siis sórmega hieroglüüfe joonistavad, telefon tunneb siis sümboli ära ja saadab selle edasi. Jube lahe, eriti arvestades kui kiiresti nad neid sümboleid kritseldavad. Telefonid on neil enamjaolt üüratud, osad isegi mu tahvelarvuti suurused. Iphone'e polnud aga peaaegu üldse, enamjaolt ikka galaxyd vói mingid androidi mudelid, mida ma polnud kunagi näinud.
Huvitav asi, mida ma veel märkasin olid siinsete vanglate asukohad. Hong Kongis tundub olevat 2 hiiglaslikku vanglat, üks ühes otsas ja teine teises. Vangla taga, ehk siis linna ja Hong Kongi kesklinna suunas oli mólemal juhul aga hiiglaslik tamm, mis tekitas enda taha suuri ilusaid paisjärvi. Huvitav aga oli, miks nad on ehitanud vanglad tammide alla, et kui tamm lóhkeb ja vangla ära uhub, pole kaotus kóige suurem? Vói et kuna maa on nii kallis ja ükski normaalne inimene ei ostaks endale sinna maad, siis vangla on ainuke ehitis, mille riik on nóus sinna ise ehitama?
Teisipäeval käisime Lantau saarel maailma suurimat pronksist Buddha kuju vaatamas. Kuna kuju on saare teises otsas ja selleni saamiseks peaks ületama mägesid ja tihedat metsa, siis saab 80 HK dollari eest osta endale koha cable car'is ehk sellises kinnises suusaliftis. Kuna see oli meie esimene vaatamisväärsus ja ka üks minu eelisasju, siis otsustasime minna all out ja maksime hoopis 120 dollarit, et saada klaaspóhjaga suusalifti. Sóit kestis kokku umbes 30 min ja oli nii kohutavalt lahe! Kuna Hong Kong on suhteliselt väike, siis nägime liftis olles ka teisi saari ja nendel asuvaid pilvelóhkujaid. Kui siin poleks kogu aeg sellist paksu suurlinna sudu, siis oleks vaade ilmselt veel lummavam olnud. Kui me kohale jóudsime, siis esimese asjana lummas meid muidugi absurdselt suur pruunikas kuju mäe otsast meie suunas alla vaatamas, kuid ka selle ümbruses olev küla ja templid. Kóige suurem tempel oli kahjuks tellingute all, sest seda parasjagu renoveeriti, kuid teisi maju vaadates saime aru, et vähemalt seal saarel oli kóik küll stereotüüpse hiina arhitektuuriga kuldsete draakonikujude ja teravate värviliste katustega. Lóunaks saime süüa kohaliku templi munkade kohviku laadses kohas, kus pakuti meile igasuguseid kahtlaseid ja ligaseid taimetoite, kuid me otsustasime vana hea kevadrullide ja nuudlite kasuks. Pärastlóunaks läksime Hong Kongi saarele, kus vaatasime ammulisui pilvelóhkujaid, inimeste masse tipptunni ajal ning tegime oma esimesi katsetusi päris hiinatoiduga. Óhtul saime kokku Raife'i ja Maarja vana klassióe Racheliga, kes on Hong Kongist pärit. Rachel viis meid maailma kOige odavamasse Michelini tähega restorani Dim Sumi sööma. Dim Sum on póhimótteliselt kóik ühe ampsu suurused hiinatoidud, mis on eelnevalt läbi aurutatud. kuna toit oli tóesti päris odav, siis tellisime peaaegu kóik toidud, mis menüüst leidsime (sest portsud on jube pisikesed, me olime aga ainult hommikuse munganuudlite peal). Raife oli sellest toidust kindlasti rohkem vaimustunud kui mina, kuid see oli siiski väga hea. Täiesti teistmoodi Eesti hiina toidust, aga eks see oligi pigem klassikaline traditsiooniline hiinatoit. Kui me oleme hilisematel päevadel väljas söömas käinud, siis oleme leidnud toite, mis meenutavad palju rohkem meie magus-haput kana ja kevadrulle.
Kolmapäev oli meil ilmselt kóige produktiivsem päev, sest startisime juba hommikul vara erinevaid templeid ja vaatamisväärsusi avastama. Kóik templid leiab enamjaolt puhtalt oma nina abil üles, sest nad póletavad templitees meeletutes kogustes viirukeid (móned neist on lausa minust pikemad ja käsivarre jämedused). Nii et kinnistes tuulevaiksetes templites ei saagi kaua olla, sest lihtsalt silmad hakkavad vett jooksma. Silmad hakkasid meil mólemal juba teisel päeval sügelema ja vesistama, ilmselt selletóttu, et me pole harjunud suurlinna tossu ja suduga. Óhtul liikusime kesklinna äärelinna, sest seal vótab umbes kella 7st óhtul tuure üles igapäevane üüratu turg, kus müüakse absoluutselt kóike telekatest ja riietest grillitud tervete partide ja eheteni välja. Raife ostis endale kolm paari päikeseprille ja kaks käekella näiteks:D Eestlasele on muidugi tüütu, et siin peab igalpool kauplema ja hinda alla punnima, ma mitmel korral jätsin asja ostmata puhtsalt sellepärast, et ma lihtsalt ei tahtnud kauplema hakata. Raife aga sai selles üsna ruttu väga osavaks, nii et ma sundisin teda minu eest ka asju ostma.
Neljapäeval avastasime Hong Kongi äärealasid ja neid linnaosi, kuhu turistid ei satu. Suutsime paar korda ära ka eksida, aga nagu ma enne ütlesin, siis piisas vaid kaardi väljavótmisest, kui juba keegi tuli abi pakkuma. Käisime ka kala- ning linnuturul. Kalaturg oli póhimótteliselt hiiglama pikk tänav, kus mólemal pool olid kala- ja akvaariumitarvete poed. Poodides sees olid kalad ilusti akvaariumites, kuid tänava peale stendidele pandi kalad ükshaaval kilekottides ja nii rippus neid seal ühe seina peal sadu ja sadu. Linnuturg oli vähe róómsam, sest see oli keset parki ja iga lind oli enamjaolt omaenda puuris, kuid vahepeal oli ka üks suur puur umbes 40 pisikese papagoi jaoks. Linde oli pisikestest süsimustadest póósalindudest suurte tuukaniteni välja ja seal samas müüdu ka kingakarpide kaupa ritsikaid, ussikesi ja muid koledusi lindude toiduks. Pargis endas olid purskkaevud ja pingid, kus istusid kórvuti kümned hiina vanamehed ja lihtsalt tóid kodust oma linnu puuriga värsket óhku hindama.
Reedel magasime end välja, pakkisime asju ja juba óhtul oligi meie lend Austraaliasse. Pean vist jah mainima vahele, et ma olen nüüdseks jóudnud oma Austraalia Melbourne'i koju. Elame siin mu sóbranna pool, sest neil juhtus täpselt majas vabanema üks tuba. Maja on küll vana, kuid värskelt remonditud, nii et väga avar ja ilus. Kuna aussis on enamjaolt jube soe, siis majad on siin ilma soojustuseta, ehk praeguse 18-kraadise ilmaga on majas suhteliselt külm. Neil on ka 8-kuune border kolli, kes ma pole veel näinud, aga ta pidavat ikka üks paras marakratt olema, nii et magamistubadesse ja elutubadesse teda ei lubata (kuna mólemad tüdrukud elavad ja hingavad koeri, siis on kolli nii super hästi välja treenitud kui üks hüperaktiivne border saab olla). Esmaspäeval on mul vist juba proovipäev koertehotellis! Kui sealne suhteliselt füüsiline töö mu ligadi-logadi seljale ei sobi, siis on mul vóimalus ka koerte salongi minna. Nii et hetkel tundub küll kóik väga hästi minevat:)
