Let's Go!

Kell on 5.30 hommikul ja ma istun Hong Kongis ühe kortermaja ròdu peal ja joon teed. Alles paar päeva tagasi pakkisin ma teises maailma otsas asju ja ei suutnud otsustada, kas pakkida kaasa kollane vói sinine topp vói mólemad. Eluke on ikka huvitav.

Lennud läksid meil Finnairi streigist vaatamata ilusti ja sujuvalt. Hong Kongi lennu ajal jagati kóigile immigratsioonipaberid, kuhu pidime oma andmed ja reisiinfo kirja panema. Hong Kongi lennujaam oli üüratu, kuid tasapinnalised eskalaatorid viisid meid kiiresti teise lennujaama otsa, kus ootasid meid hiinlastele tüüpilistes valgetes maskides tóótajad ning juhatasid horde kilomeetripikkusesse looklevasse passikontrolli järjekorda. Okei tegelikult me päris ise ei jOudnud sinnamaani, vaid haakisime end kahe soome ärimehe külge meie lennult, kes ilmselgelt teadsid, kuhu siin lennujaama rägastikus minema peab. Kuigi passikontrolli järts oli jube pikk, toimib siin kóik militaarse täpsuse ning kiirusega. Järjekord oli pidevas liikumises ning juba umbes 10 minutiga ulatasin ma oma passi ja immigratsioonilehe pisikesele kurja näoga hiina tädile ja nagu niuhtigi kleebiti minu passi hieroglüüfidega (kas nii on see eestikeelne sóna?) kleeps kirjaga, et mul on lubatud siia riiki jääda 30ks päevaks. Kahjuks nii kauaks ei saa me esimesel korral jääda, kuid kuulsin juba Lizzie käest (Raife'i óe Briony boyfriendi óde, kelle pool me siin elamegi), et siin vaatavad koolid sulle näkku ja kui sa oled blond, eurooplane ja oskad inglise keelt, siis on sulle laste inglisekeele ópetaja koht praktiliselt garanteeritud, hiina keele oskus pole absuluutselt vajalik, sest Hong Kongis on kóik inimesed hiina ja inglise keelega kakskeelsed, kuid inglise keel lihtsalt natuke longab ning nende lastel on vaja kellegagi seda lihtsalt harjutada ning väheke grammatikareegleid korrata.

Igatahes, lennujaamast saime kiirelt välja, sest kuna meie hiiglaslikel seljakottidel on igast nööre ja sangu ja muid jubinaid, siis lähevad need lennukitesse alati "fragile" ehk órna märgi all, mis tähendab, et nad pakitakse lennuki pagasiruumides alati kóige peale ning kohale saabudes väljuvad nad lennukist esimestena. Ma ütlesin enne, et Hong Kongis räägivad kóik inglise keelt, kuid see pole päris tósi. Kòik peale taksojuhtide. Taksoga sóitmine on siin UK-ga vórreldes ning vahemaasid arvestades suhteliselt odav (nagu ka peaaegu kóik muu siin riigis), kuid kuna taksojuhid ei räägi inglise keelt, on suhteliselt kurjad ning meie oma pidi lausa poole tee pealt bussipeatuses seisvalt inimeselt juhiseid küsima, siis lihtsam on selgeks óppida Londoni Oyster kaardiga sarnase Octopus kaardiga busside-rongide ning saarte vahel sóitvate praamide süsteem, mis esialgu tundub minu móistusele täiesti läbimatuna, sest bussipeatuste postid ja sildid on ainult ühed suured hieroglüüfide hunnikud, kuid kuna Hong Kong on piisavalt pisike, siis valida saab vaid umbes 10 erineva bussi- ja rongiliini vahelt ja kuidagi ikka jóuab kohale. Hong Kong on jagunenud erinevate suuremate ja pisemate saarte vahele, millest enamusi ühendavad regulaarselt sóitvad praamid, nii et isegi eemalolevatele vanadele hiina kalurisaartele saamine ei vóta kauem aega kui 2 tundi (lihtsalt tagasitulekuks peab viimase praami aja üle kontrollima, et sa kuhugi ilma hosteliteta saarele randa magama ei jääks. Erinevatele saartele sóitvad taksod on erinevat värvi, nii et vaja vaid teada, mis su saare nimi on ja siis otsid óiget värvi vana luitunud Toyota. Pisikeste segadustega taksojuhiga jóudsime ikkagi umbes 45 minutiga teise Hong Kongi otsa ning maksime selle eest all 200 HK dollari ehk umbes 20 naela. Taksos olles lugesime narmendavaid klientide "manuaale" ning saime teada, et siin pannakse taksohinnale automaatselt 10 dollarit juurde, kui paned kotid pakasse vói sul on kaasas koer vói lind (ükskóik kas puuris vói lahtiselt). Kohalejóudes úritasim oma parima jaapani aktsendiga hiinakeelset aitähi öelda, kuid selle peale sain vaid mühatuse ning taksojuht ulatas mulle väikese kaardi kóigi kohalike hädaabi numbrite ja muu sarnasega. Nii et kohalikud siin ei naerata eriti, kuid on alati abivalmid.

New Territories, mis on rajoon, kus me siin elame ning mis on ka ainuke Hong Kongi osa, mis on maismaa Hiinaga ühenduses, on rajoon, kus kóik need mustmiljon Hong Konglast elavad hiiglaslikes 20-korruselistes kortermajades. Meie maja on sellises väikeses pererajoonis, kus on ainult kahekorruselised majad ning ümberringi elavad kas noored vähe jóukamad, kuid siiski enamjaolt kalurtestvói lihttöölistest pered, vói siis on siin ka hotellid. Vaid umbes 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel on luksuslaevade sadam, milledest ainukese purjeka peal töötab meeskonnaliikmena Lizzie poiss Alex. Viimasega saimegi kohalejóudes kiirelt kokku, ta näitas meile lendleva kergusega, kus asub korter, kuhu on peidetud tagavaravóti ning kus suunas on siin rajoonis rannad, poed ja baarid. Siis ta kadus tagasi oma purjeka peale samasugusega kerguse ja kiirusega ja jättis meid üsna lolli näoga järele vaatama. Overwhelming oleks parim sóna, millega meie toonast olukorda kirjeldada, kuid meil oli kolm tundi Lizzie töölt lahtisaamiseni aega, nii et hakkasime aga oma kodukanti avastama.

Hong Kong on lihtsalt vau. Siin on hetkel "külm" aeg ja vaid 25-27 kraadi ning just praegu kraaksatas mul mingi hiiglaslik neoonsinine lind ródu kórval kasvava puu otsast vastu. Aastaaegu jagatakse siin monsuunide ja taifuunide hooaegade järgi (mitte talveks ja suveks) ning hetkel vahetubki lämbe, palav, vihmane ja troopiline monsuuniderohke "suvi" natuke jahedama ning kuivema taifuuniderohke "talve" vastu. Täna (ehk teisipäeval, ma pole kindel millal ma selle postituse üles laadida jóuan) lubatakse veel selget ja kuiva ilma, kuid siis peaks paar päeva sadama ning nii palju kui ma aru olen saanud, siis kui siin sajab, siis no ikka sajab! Ehk me üritame täna läbi käia kóik need vaatamisväärsused, mis pakuvad vaateid vói vajavad pikemaid jalutuskäike. Hommikul käime maailma suurimat pronksist Buddha kuju ning selle juures olevad templit vaatama, lOuna ajal peab Lizzie tagasi tööle minema, nii et ta juhatab meid Hong Kong Islandile, ehk póhimótteliselt kesklinna, kus on veel minu lemmikuid budistlikke templeid ning ilmselt üritame mónes putkas kohalikku ramenit vói Dim Sumi saada. Ärge küsige, mis kumbki neist on, ma ka ei tea. Ramenit tean ma vaid Jaapani kultuurist kui erinevate lisanditega nuudlisuppi. Óhtupoole saame kokku Raife'i ja Maarja vana UK klassióega, kes oli Hong Kongist UKs paariks aastaks vahetusópilane, kuid nüüd on kodus tagasi ülikoolis. 

Ma hetkel laen oma postitusi üles ilmselt ilma piltideta, kuid uskuge mind, Hong Kong on täiesti lummavalt ilus. Kóik miljon saart, millest see riigihakatis koosneb, on tegelikult lihtsalt suured mäed, mis on ümbritsetud kaluriküladega. Igalt rannalt on pimeduse saabudes hingematvad vaated Hong Kongi kesklinna vói móne muu inimrohkema koha pilvelóhkujate skyline'ile. Siin on ka nii palju erinevust, et seda on kohe raske seletada. Pealinna laadne koht (sest Hong Kong pole ju iseseisev riik, millel oleks pealinn, vaid Hiina vóimu alla kuuluv iseseisev asjandus, millel on siiski oma valuuta ning riigikord) on nagu Tokyo vói Peking neoontulede, pilvelóhkujate, eksklusiivbutiikide ja kallite autodega (rääkimata inimeste hordidest, mis ¼htu saabudes muutuvad nii tihedaks ja suureks, et pikad pikad tänavad on nii pilegi inimesi täis, et kui me nii palju pikemaid kóigist poleks, siis ei leiaks küll teineteist üles). Kuid kui vaid 10 minutit kesklinnast välja sóta, siis algavad pilvelóhkujatest majadega elamurajoonid pisikeste nurgapoodide ja hulkuvate kassidega (jah, emme, ma lubasin, et ei näpi siin vóóraid kasse ja siiamaani olen veel seda lubadust pidanud. Vau täitsa kaks päeva ju:D ). Ning kui sealt veel omakorda 10 minutit kaugemale sóita, siis algavad väiksemate majadega mäenólvadel asuvad külad ning nende taga on juba kas läbimatud tihedad troopilised metsad vói siis kórged mäed, milledest osade otsa saab suusaliftide sarnaste asjadega sóita. Pisematel saartel olevaid traditsioonilisi hiina kalurikülasid ei oska ma veel kirjeldada, sest olen neid vaid eemalt näinud, kuid äkki jääb meil sin aega üle ja saame kuhugi jalutama minna. 

Tasuta Wifit on siin absoluutselt iga nurga peal, kuid siin korteris on wifi vaid pulgaga Lizzie arvutis ja ta vist peitis oma läpaka kuhugi ära, nii et postitusi saan ma üles laadida vaid siis, kui viitsin oma tahvli mäest alla poole asuvasse nurgapoodi vedada. Hetkel ei ole see hetk, vaid ma lähen hoopis tukun veel natuke enne kui hakkame ringi turistima (sest päike juba tóuseb, kes oleks vóinud arvata, et minusugune unekott ärkab iseseisvalt kell 5 hommikul). 

(Guugedage siia ise hiinakeelne Tsauki-Tsau, sest mul on juba kóik mu ópitud fraasid meelest ära läinud